Ma oletan,et sa oled teismelise eas.Siis vanemad lihtsalt muretsevad rohkem,et mida sa mõtled,mida teed jne,kuid südames nad armastavad sind,ega taha,et sinuga midagi juhtuks,kuid see läheb üle,vb ei ole sa vanemate jaoks piisavalt tubli õpilane(koolis) ja siis nad muretsevad,et ei tea kas poiss lõpetab kooli ära(kes see ikka tahab istuma jääda,või mina küll ei taha) Ma loodan,et sa ikka vanasõna tead:kes kaua kannatab,see kaua elab.
hmmm ma alles täna tulin koju 5 päeva olin kodust jooksus sest ema tsuksis mu ajud nii sassi et jube kohe isa oli nädal aega eemal kodust kuskil mai tea loksal vms. pm ema vingub iga faking asja pärast mis teen naq täiesti hull vahepeal on selline tunne et tõesti Põmm ja vsjoo. hmm see vähemalt nata rahustab kui saad tegeleda vaikselt oma ette nt kasvõi rolleriga or nt rk`s chillida. Aga kui juba hakkatakse seda ka nussima et ei ole garaazis jahm et nt täna õhtul ei taha mina et sa niikaua netis nt oled vot siis hakkab vaikselt mul koppa üle viskama ja 5 päeva tagasi viskaski üle lõpuks ärkasin ülesse jahm ema hakkas kohe ommikul vara pihta mölisemisega isegi naq selle pärast möllas naq sellepärast et mul sõber ajast mingit õuna võttis naq, ta täiega peenestas mind ja siis lõpuks viskas mul üle jahm lihtsalt l2ksin toast välja jahm kõndisin jahm k2ndisin senikaua kui jõudsin palamusele mis minu kosut ca12 km kaugusel jahm seal ma siis olin 5 päeva oma tüdrku juures. Jahm lõpuks tuli isa koju jahm siis l2ksin k mina sest imelik olla nii teistejuures naq. jahm asjad pidin ka selgeks r22kima mis mulle ei meeldind jahm naq näha et seda emale selgeks teha pidin tegema midagi sellist et see ta peakolusse jõuaks lõpuks. eks näis kaua see aitab.....
Iga kord, kui MSN-i login, on kellelgi seal elu perses, mõttetu olek, valus jne tekstid peal... Kas tänapäeva noored on nagu mingid EMOD vä??? Ma ise küll ei ole aga no kahtlane kui üsnagi suur protsent tutvusringkonnast ainult halab ja vigiseb, et tal läheb kõik nii sitasti ja elu on mõttetu. No vittu, kui see nii mõttetu on, siis mõne terariista või nöörijupi ikka leiab. Enamus on oma sitas elus veel ise süüdi ka. Olgem ikka vähe positiivsemad ja leidkem oma muredele lahendused, tundkem elust rõõmu, mitte ärge otsige kedagi kelle õlal nutta ja oma sita elu üle kurta saaks. Veel sitem on lugu siis, kui mõni juba tõsiselt elu lõpetamisest mõtleb. See, kui minnakse oma tüdruku/poisiga tülli või omal algatusel kodust minema ning kahetsetakse, ei ole veel maailma lõpp ja kõike annab parandada. Kui sureb sõber, siis sellest saavad ka kõik edukalt üle. Iseseisvalt hakkama saamine kasvatab iseloomu (ja väga hästi) ning õppida saab põhimõtteliselt ainult oma vigadest. Mida ma öelda tahan, on see, et kui mingi takistus elus ette tuleb, ei pea see tähendama lõppu ja takistused on ainult ületamiseks. Mõelge oma mured läbi, saage endast võitu ja lahendage need. Kui vanemad teiega ei tegele, siis mõelge niiviisi, et omal käel hakkama saades saavad teist palju tugevamad ja stabiilsemad isiksused, kuna te ei hakkagi pidevalt kellegi abi vajama - te olete harjunud ise hakkama saama. See viimane on fakt ja iseseisvad inimesed jõuavad elus kaugele. Loodan, et see aitab nii mõnelgi halbu mõtteid ja kõike muud leevendada. Mis ei tapa, teeb tugevaks.
mul suht sama asi millest teema on.. isa võtab iga kaheeest rolli nädalaks ära.. - omg nagu ? peaasi et veerandis 2hte pole, sellepärast ei pea ju iga 2heeest nus*ima näkku niipalju, ja kui 1he saan siis öeldakse et see lausa õppimata asi.. - äkki ma ei jõua vahest kui sada asja teha ühel päeval :/ nad isegi ei küsi et kas midagi on halvasti või ei oska. ise ei aita ka.. keegi aidata ei saa selle rolleri äravõtupuhul ? oleksin väga tänulik
pane roller lukku ning peida võtmed ära ning sõida kui isa tööl...kui sellepärast päris peksma hakkab helista 110
Kui see roller on sinu isa ostetud, siis on see tema oma ja ei ole mingit küsimust selles, millal ta sul sõita lubab ja millal mitte. Kui oled oma raha eest ostnud, siis vähe teine lugu ja tuleb isa karistada.
Räägidki asjast nii, nagu on. Põhjendad oma seisukohti ja annad neile mõista, et kõike ei jõua korraga. Kui hakkama ei saa, las aitavad õppetöös. Räägi oma vanematega mõistlikult ja ütle, et rolleri äravõtmine olukorda ei lahenda.
Tõsijutt mul hakkas ka isa kunagi ähvardama et võtab rolleri käest ära kui ma kooliajal enne kella 11. tagasi ei tule,ma tulin kell 1 tavaliselt aga õnneks roller ostetud oma raha eest ja siis vaidlesin vastu ja värki,pmst vanemate keeldude eiramine ja lihtsalt minema kõndimine aitab,mu vanemad ka kunagi panid mulle iga 2he eest 2heks nädalaks arvutikeeldu :S ,lõpuks ma tegin ikka oma toimetusi ja suht pohhui kui ema nägi,isa õnneks väga see ei huvitanud,aga jamh,kodust olen tahtnud ka mõneks ajaks ära minna,aga ma pole eriti viitsinud,sest mu vanemad mingi haigelt muretsevad ja mõtlevad,ilmselt kui mul ööotsa oleks telf väljas ja vanemad ei tea kus olen siis oleks politseis otsitav ka :S ,ma ei tea mida teha et see haige titeks pidamine lõppeks,vapsjee nad peavad ming 5-e aastaseks,kui ma mõne sõbra poole lähen siis tahavad enamusest tema vanematega rääkida läbi jne,närvi ajab ja tahaks ka rolleriga kuskile otsa lausa sõita ,türisalu pangal lõpparve teha ...
Halvad mõtted tuleks peast välja tõrjuda ja mõtelda veidi häid mõtteid - kui on olemas elukoht, pere, mõni sõber, veidi raha, külmkapis toitu, ... Igas inimeses on midagi head ja igal inimesel on ka midagi, mille üle õnnelik või rõõmus olla. Aga et see ei jääks selliseks pea liiva alla peitmiseks arvan ise, et tuleks end esmalt välja magada ja siis haarata paber ja pliiats ning koostada kava, kuidas oma asjadega mäele saada võiks. Olenevalt probleemist võib lahendusega jänni jäädes ka küsida nõu ka mõnelt vanemalt, aga seda rahulikult ja valides aja, mil temal ka veidi aega, vahel on nagu aidanud. Palju ilusaid aegu ja kogemusi ootab veel ees ja nendest ennast ilma jätta võid ainult sina ise. Seega, ära ole loll, külamees Peace
mul vahest viskavad ka vanemad üle ja kõige lihtsam viis selleks on poksikott või mõnimuu pehme asi mida saab kolkiga
Kui ema ja isa närvi ajavad, siis kõige paremini aitab uste paugutamine ja omaette sõimamine... vahest tuleb kõva häälega neid vastu sõimata, aga ma arvan, et enamustel on emad ja isad selliseks muutunud teie enda käitumiste ja tegude pärast
mnjaa mõned inimesed on sellised imelikud et lähevad endale kätt külge panema. eelmine suvi oli kutsekas lõpetamine, mina ja veel mõned aga ei lõpetanud, ikka hinnete pärast, jäime kõik viimast aastat kordama ja jaanipäeva hommikul sain teada kuidas üks kamraad oli rongi alla hüpanud ja koha peal surma saanud, idioot. jättis maha tüdruku, töökoha kooli sõbrad ja perekonna. nagu oleks kool mingi asi mille pärast sellist tsirkust teha, ülejäänud meist kordasid aastakese ja lõpetasid veel heade hinnetega. sul sama lugu, kool kestab(ma oletan põhikool) veel vaid mõned aastad ehk, pärast seda läheb elu oluliselt huvitavamaks, lähed kutsekasse ja hiljem ülikooli, õppimine hakkab vapsee meeldima ühel hetkel, lihtsalt see mida sa praegu üldhariduskoolis teed ei ole mingi õppimine vaid niisama päevast päeva pingi siledaks istumine. nilli ära oma aastad seal pärast vaatad tagasi ja imestad mille kuradi üle sa nii väga muretsesid elus on ikka jube ägedaid asju, selle asemel et emotseda võta kätte ja mine otsi need üles, kool ja tülitsemine perekonnaga on pikas perspektiivis nohu
